•  

Meenutus 2001. aasta juulitormidest (18.07.2006 12:20)

Autor: Tarmo Tanilsoo

Kui ma seda kirjutist rahulikult oma kodus kirjutan, on möödunud 2001. aasta juulitormide puhkemisest täpselt 5 aastat. Olen ilmafoorumis välja pakkunud teema, kus meenutame viie aasta taguseid sündmuseid. Ometi jääb sealt midagi puudu - minu meenutus. Ega's midagi, tekstiredaktor lahti!

16. juuli 2001
Tegelikult hakkasid sündmused arenema juba öösel. Kella kolme paiku öösel käis Lagujast üle esimene äike. Ise enam ei mäleta, mis kell ma tollel hommikul üles ärkasin, aga mina mäletan ööst ainult ühte äikest. Neid võis ehk isegi veel olla(vaadates TÜ keskkonnafüüsika instituudi ilmajaama andmeid, on näha äikesele viitavat järsku õhurõhu tõusu ka kell 6 hommikul.). Ennelõuna oli rahulik ning päike paistis. Kella poole ühe ajal pärastlõunal läks Tartusse sõiduks - oli vaja minu rehabilitatsiooniplaani teha. Mina mäletan seda, et kui me Lagujast välja sõitsime, oli väljas palav ning näha oli nagu kiudpilvi... Siis hakkas jälle pihta. Kell oli vist natuke üks läbi, kui mulle tundus, et väljas on kuulda piksemürinat. Olin siis parasjagu vanematega Lunini tn. haiglas. Siis võis selle mürina tembeldada aga veel linnamüraks. Samal ajal ma nägin aknast lääne poolt midagi kahtlast tulemas(praegu arvan, et ta võiski olla rünksajupilv, kuigi viimaseid õppisin tundma alles 2004. aastal) Kella poole kahe ajal aga oli väljas läinud juba üsna hämaraks ning müristamist ei saanud ignoreerida. Kella kaheks said asjad Tartus aetud ning läbi vihmasaju jooksin koos vanematega autosse. Me jõudsime linnast välja viimasel minutil. Vallandus selline padukas, et Tartus tekkisid üleujutused... Niisiis sõitsime edasi Nõo poole. Siit mäletan seda, kuidas pilv oli väga must. Väljas oli nii pime(TÜ KKF ilmajaam mõõtis vaata, et öist valgustustaset!), et Nõos käivitus tänavavalgustus. Samal ajal, väljas sähvisid välgud ning mulle tundus, nagu oleksin sattunud dokumentaalfilmi "Raevutsev Taevas." Kui me kella kahe ajal Nõkku jõudsime, hakkas tulema rahet. Rahe oli tugev... Samal ajal, väljas vesi tuiskas, nagu oleks lahti troopiline torm, mitte äike. Selleks ajaks oli elekter katkenud nii seal kui ka minu kodus. Rahu saabus kella kolmeks-neljaks päeval.

Õhtul hakkasin aimu saama olukorra tõsidusest. Kesklainelt oli kuulda prõkse(millest ma veel sellel ajal eriti aru ei saanud...). Kuna elekter oli ikka veel ära, siis hakkasin raadiot kuulama. Meil oli siis väike patareidega raadio, kust ma hakkasin täistundidel uudiseid ahmima. Kell sai kuus õhtul ning Vikerraadios algasid uudised. Ning siis ma kuulsin seda - Ida-Virumaal olevat tornaado olnud ning inimene on saanud surma. Samuti kuulsin elektrikatkestustest. Edasi: PAANIKA!(Nimelt pelgasin äikest sellel ajal meeletult, mulle meeldis ta ainult siis, kui ta oli kusagil mujal). Pärast kella kuut õhtul hakkas lääne poolt taas taevas pilve minema. Mäletan kõrgrünkpilvi, kuid tuli ka tumedam pilvemass. Kella kolmveerand seitsme aegu hakkas ka müristama. Vikerraadios tulid kell 19 uudised, mida ka mina kuulasin. Uudistesaate lõpus aga teatas diktor (kes oli vist Mall Mälberg), et Päästeamet hoiatab keeristormide eest. Kella kaheksasest uudistesaatest mäletan seda, kuidas see sama diktor ütles ilmateate järel: "Tormihoiatus on antud tervele Eestile". Mõtlesin isegi krabada raadio kaasa ning paluda isal ennast 2 kilomeetri kaugusele vanavanemate poole viia(seal on nimelt keldrid. Nüüdseks olemegi nende poole ära kolinud). Otsustasin viimasel hetkel kohale jääda. Nägin samal ajal juba lõunas taas tulemas väga musta pilvemoodustist. Praegu arvan, et võisin näha pilveseina. Nimelt oli üleminek heledamalt pilveosalt tumedamale suhteliselt järsk. Igatahes läks väljas taas üsna pimedaks ning väljas tõstis tugeva tuule. Ja taas välgud ja vihm! Pärast seda aga tuli rahu majja ning sai magama minna.

17. juuli
Sellest päevast mäletan seda, et kell 6 hommikul sai toona majas ainsa mobiiltelefoni aku tühjaks(akut laadida ei saanud - elektrit polnud). Ärkasin suhteliselt varakult üles. Oli soe hommik. Tõin postkastist ajalehe ning nägin - raju oli ühekorraga nii esi- kui ka tagaküljelugu. Hommikul kuulsin raadiost uusi hoiatusteateid äikeste ja tornaadode(või nagu soome- ja eestipäraselt öeldes - trombide) ohu kohta Eesti idaosas. Raadios teatati liiklusteadetes, et Tallinn-Tartu maanteel on liiklus häiritud langenud puude tõttu. Siis mängis mul raadio viimasel kui täistunnil. Päeval käisime perega iga päev Mõrtsuka järve ääres... Samuti mäletan, et oli jälle palav päev. Käisin veel isa ja õega(õe osas pole päris kindel...) metsas tormikahjusid vaatamas ning tõesti oli näha üksikuid murdunud puid. Termomeeter näitas taas üle 30 kraadi. Päeval tuli äikest.

Edasine...
Ei mäleta täpselt, mis päev see oli, vist oli ta kolmapäev, 18. juuli(võib-olla oli ta ka teisipäev, kirjalikke märkmeid ma tol ajal ei teinud) kui elekter tagasi tuli. Ema sai viimaks oma mobiiltelefoni akut natuke laaditud. Kuid kella 7 õhtul tuli taas äike, mis elektri katkestas. Seekord sai elektri järgmisel päeval tagasi. Üldiselt, hakkasin juba ära harjuma, et Tornaadoallee USA-st Eestisse on kolinud - iga päev tuli tornaadohoiatus, iga päev tuli äikest ning oli palav. Siiski, nagu iga asi saab millalgi lõpu, lõpeb ka tormilaine - nädala lõpuks oli rahu majas.

Minust sellel ajal
Vanust oli sellel ajal mul kõigest 11 aastat ning Aspergeri Sündroom mõjutas mu käitumist märkimisväärselt(et mitte mainida praeguseks loodetavasti lõppenud puberteediiga!). Sellel ajal vaatasin palju telerit ning lemmikkanaliks oli TV 1(Selle Info-TV'st sain juba eelneval reedel teada, et uueks nädalaks lubatakse äikesetorme). Äikest kartsin veel siis paaniliselt ning igat tumedat pilve nähes tuli paanika(see hirm taandus, kui õppisin raadio abil äikest tuvastama).

Eelmised artiklid:

Telefon: 6 565 655

E-post: ilm@ilm.ee

Rohkem: Kontakt | Reklaam