teadus.ee: Jääkarud teaduses (30.04.2008 10:13)

Jääkarud teaduses. See foto sai Teadusfoto 2007 võistlusel Eesti Päevalehe preemia. “Emme räägi mulle ka, mis sa seal näed?�? Autoriks Timo Palo, kes on Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduse instituudi teadlane. Tema kirjutatud selgitus:
“5. september, asukoht 86° 27´ pl ja 12° 02´ ip. Et mis lahti, kas oleme endale teadlaskonda lisajõude juurde palganud või? Näib, nagu tegeldaks radiomeetrite sensorite kontrollimise või puhastamisega. Aga ei ühtegi. Ehk hoopis edev emakaru imetleb lihtsalt omaenese peegelpilti sensori kupli pinnal.
Jääkarud on teadagi väga uudishimulikud loomad ja nendest said paari nädala jooksul septembris meile peaaegu et naabrid. Seda põhjusel, et olime triivi käigus jõudnud nende migratsioonialale. Siin on eri populatsioonide (Teravmägede, Gröönimaa) kohtumispaik. Ei ole midagi imestada, et radiomeetrid nende üheks meelisobjektiks said. Seisavad ju need sensorid oma raamiga nagu mõni laiutavate kätega elukas keset jäävälja ja paistavad kaugele. Nagu hernehirmutised Eestimaa põldudel.
Et karude suurt uurimiskirge vähegi radiomeetritest kõrvale juhtida, ehitasin jääle mõned lumememmed, samasuguste harali kätega. See nipp töötas küll!
Pildil olev radiomeetrite mast on varustatud sensoritega nii lühilainelise kiirguse kui pikalainelise soojuskiirguse mõõtmiseks, kummalgi üks üles ja teine alla vaatav sensor. Arktika jäävälja kiirgusbilansi seisukohalt väga olulised mõõtmised, mis iseloomustavad nii aluspinna albeedot ja selle muutumist, kui ka pilvisuse astet ja atmosfääri.
Jää ja lumi oma heade tagasipeegeldamisomadustega toimib isolaatorina ookeani ja atmosfääri vahel. Siin töötab nn positiivse tagasiside mehhanism: mida intensiivsemalt jää sulab, seda enam tekib tumedamat jäävaba veepinda, mis iseenesest on juba suhteliselt soe aluspind, kus lisaks ka rohkem kiirgust neelatakse ja see omakorda võimendab soojenemist veelgi. See on üks peamisi põhjusi, miks on raske Arktika kliimamuutumist modelleerida.�? Pildil saabki juba kuivanud kalakajaka poeg jalga oma esimese rõnga. Kui tal on õnne ja ta asub tulevikus (enamasti kolme- või nelja-aastasena) pesitsema, saab ta lisaks ka suurema plastikrõnga, et teda oleks kergem ära tunda.
Kalakajaka kui mudelliigi ökoloogia uurimise algatas Sven Onno 1962. aastal. See teadustöö on jätkunud seniajani."
teadus.ee

Prindi | Kommenteeri | Loe kommentaare (0)

Eelmised artiklid: