Rahe (13.05.2009 00:00)
Autor: Jüri Kamenik
Ja siis tuli rahe
7. aprill 2007
Foto Marleen Matvejev
Rahe on tahkete sademete liik, mida sajab rünksajupilvedest (äikest võib, aga ei pruugi olla). Tahkeid sademetetüüpe on veelgi, kuid rahe on läbimõõdus vähemalt 5 mm (alla selle on graupel, mis ligikaudu võiks olla eesti keeles lumekruubid ja mida on ka võimalik rahena käsitleda) ning kujutab endast enamasti ümaraid või ebakorrapäraseid jäätükke. Vahel harva võib rahe olla ka piklik või hämmastavalt korrapärane (näiteks litri-vm kujuline). Suurust piirab ainult tõusvate õhuvoolude kandevõime. Suurimad rahekamakad sajavad alla enamasti mussoonide ja mäestike piirkondades, kus on registreeritud mitme kg raskuseid rahe(jää-)tükke
Rahe kuulub hoogsademete tüüpkonda ning kestab enamasti ainult mõned minutid, alates ja lõppedes järsku, samuti on intensiivsus väga muutlik. Üle 15 min rahesadu on juba erakordselt pikk. Enamasti sajab rahega koos ka vihma, kuid mitte alati.
Rahe näitab, et pilves on tõusvad õhuvoolud. Need ei pruugi väga võimsad olla, vaid külmema ilmaga sadav peen rahe jõuab maapinnani lihtsalt madala temperatuuri tõttu. Väga sooja ilma korral sadav rahe kõneleb meile siiski väga tugevates püstvooludest pilvedes. Mida võimsamad õhuvoolud, seda suurem on (saab olla) rahe. Tegelikult on rahet enamasti igas rünksajupilves (sageli graupeli ja peenrahe kujul), aga maapinnani jõudes see sulab või ei lase rahel langeda tõusvad õhuvoolud või ei jää piirkond rahesajualasse, sest tegemist on erakordselt lokaalse nähtusega.
Rahe tekkeks peavad õhuvoolud veepiisakesed viima pilve ülaossa, kus piisake jäätub. Seejärel langeb see näiteks laskuva õhuvooluga allapoole, kuni tõstetakse uuesti ülespoole ja niiviisi pilves üles-alla pendeldades tekivad kihid, mis on sageli vaheldumisi läbipaistvad (pilve allosas) ja läbipaistmatud (pilve ülaosas). On võimalik, et suurem rahetükk liidab endasse väiksemaid raheteri, kui varjatud soojuse vabanemise tõttu selle rahetüki välispind sulab piisavalt. See võib-olla suurte raheterade üheks ebakorrapärasuse põhjuseks.
Rahet sajab suhteliselt rohkem mäestike piirkondades. Põhjus on selles, et mäestikud jäävad õhumasside liikumisele ette ning sunnivad õhku tõusma (seda nimetatakse orograafiliseks nihkeks) või mäestikud võimendavad juba olemasolevaid tõusuvoolusid. Seega on rahe teke soodustatud, sest tõusuvoolusid on enam ja need on tugevamad. Üheks kõige tugevamate rahede esinemispiirkonnaks ongi Himaalaja lõunanõlv (Põhja-India ja Bangladesh), kus on rahe tõttu registreeritud surmajuhtumeid rohkem kui kusagil mujal maailmas. Ka Hiinas on sarnaseid piirkondi.
Kuigi rahesuuruse määramiseks kasutatakse ka TORRO skaalat (H0-H10, kasutusel eelkõige Suurbritannias), siis märksa sagedamini kasutatakse rahe suuruse määramiseks käepäraseid võrdlusesemeid. Näiteks Baltimaades on kasutatud hoopiski mitmesuguste linnuliikide munadega võrdlemist!
7 september 2004,Tallinn
Foto: Maria Kalju
Väliselt on rahepilved väga kobrutava välimusega ning teravate piirjoontega. Vahel on pilve alus rohekat värvi, mida võidakse lugeda oluliseks väliseks indikaatoriks pilve rahesisalduse kohta.
Eestis on keskmiselt 0-4 rahepäeva aastas konkreetse piirkonna kohta (kõrgustike piirkondades rohkem), sealhulgas kevadel, aga ka sügisel on rahe tõenäosus madalama temperatuuri ja kevadel ka suuremate õhumassikontrastide tõttu suurem. Rahetükkide suurus ei ületa Baltimaades enamasti kanamuna mõõtmeid, aga erandkorras on siiski sajandite jooksul ka hanemuna suuruseid rahekamakaid esinenud.
(Vasema hiireklahviga saab tekitada ülespoole suunduvaid õhuvoole, mis raheterasid kasvatavad)
