•  

Piim, kuid mitte lehmalt, vaid kitselt

  

Tekst: Urmas Kokassaar

Sõna “piim? viib mõtted koheselt lehmale. Maailmas ja Eestiski on lisaks lehmadele teisigi piimaandjaid. Lüpsiloom on ka kits, kelle piim aasta-aastalt aina menukamaks tervisetooteks kujuneb.

Kitsekivi maagia.
Inimkonna kaugemas ajaloos on kitsel väärikas koht. Põhjus on lihtne – vähenõudliku loomana sai kits enese toitmisega hakkama ka viletsa ninaesise korral kuivas kliimas.
Kits kodustati arvatavasti Lähis-Idas. Asi sai alguse tavalisest ulukihooldest, mille puhul inimene kaitses loomi nii kahe- kui ka neljajalgsete vaenlaste eest.
Kodukitsede eellasteks loetakse keerdsarvkitse, kuid põhiliselt siiski besoaar- ehk pulstikkitse (kutsutud ka habekitseks). Kitsepidajad said loomadelt uduvilla ja villa, millest tehti riideid; nahku, millest valmistati lähkreid ja kehakatteid; samuti piima ja liha, mida tarbiti söögiks.
Kits leidis rakendust isegi veoloomana. Loomi ohverdati rituaalsetel talitustel, osa aga kaotas elu maagilise kitsekivi tõttu. Viletsa ninaesise korral moodustub nimelt kitsede maos pulstik ehk besoaar. See on taimsete kiudude ja loomsete karvade põimik, millesse ladestuvad mineraalsoolad, peamiselt kaltsiumfosfaadid.
Loomadele põhjustavad besoaarid vaevusi, vahel isegi surma, kuid selle leidjale pakkus pulstik suurt huvi. Usuti tõsimeeli, et besoaar kaitseb mürgituste eest ning kitsekivi kasutati nõiajookides.

 

Mulgimaa taluperenaine Hilda Kaur ostis endale kitse Keiu siis, kui otsustas lehma ära viia.

Kits, kes andis mõdu.
Vana-Kreeka mütoloogias on kitsedel auväärne koht.
Peajumal Zeus toitus algselt kitsepiimast. Teda imetanud kitse sarv (viljadega täidetud ja lilledega kaunistatud) sai külluse sümboliks (küllusesarveks), omaseks kõikidele õnnetoovatele jumalatele.
Ühesilmaliste koletiste kükloopide üleloomulik jõud põhines väidetavalt kitsepiimal ja -lihal. Kits oli ka tervistusjumala Asklepiose ja veinijumala Dionysose loom.
Karjaste ja väikekariloomade jumalal Paanil olid lausa mitmed kehaosad meie loo neljajalgsetelt peategelastelt (soku jalad, pea, sarved, habe).
Vana-Rooma mütoloogia viljasaagijumal Saturnus oli kehakujult pooleldi sikk, pooleldi inimene.
Germaani iidsetes uskumustes tähistas see loomake eeskätt viljakust. Ta oli ka veoloomana piksejumal Thori vankri ees. Ja veel – ebaloomulike võimetega kits Heidrun lüpsis piima asemel mõdu.
Indias oli kits tulejumal Agni loom, kes kehastas tuld ja loovat kuumust. Hiinas seevastu peeti kitse rahu ja heatahtliku inimese sümboliks.
Varajases kristlikus kultuuris peeti kitse elavuse, nobeduse, energia, tervislikkuse ja vähenõudlikkuse kehastajaks. Hoopis teisiti hakati nendesse neljajalgsetesse aga suhtuma keskajal. Lugupeetud loomast sai korraga kuradi, patu ja iharuse sümbol. Kunstnikud kujutasid saatanat sageli sokusarvede, -habeme ja -jalgadega.

Tegelikult ei ole rasvane.
Kuivaine sisaldus kitsepiimas jääb vahemikku 11,1–15,3 protsenti. Nii suur vahemik seletub kitsetõu omadustega, konkreetse looma pärilikkusega, tarbitava toidu kvaliteedi ja hulgaga ning looma füsioloogilise seisundiga (laktatsiooniperioodiga).
Välimuselt on kitsepiim valkjas või kergelt kollasetooniline kreemikas vedelik. Tegu on nõrgalt happelise vedelikuga (pH 6,3–6,7).
Nii nagu teistegi imetajate piimas, on ka kitselt saadavas joogipoolises põhiliseks süsivesikuks laktoos, mille sisaldus muutub suhteliselt väikestes piirides (4,3 kuni 4,8 protsenti).
Jälgedena leidub loo nimitegelase piimas ka glükoosi ja galaktoosi.
Olulise tähtsusega on tarbijale valkude sisaldus, neid on kitsepiimas palju erinevaid, kõige rohkem leidub siiski varuvalku kaseiini. Valkude sisaldus tallekeste esmases toiduallikas jääb vahemikku 2,5–5,1 protsenti.
Ehkki paljud inimesed arvavad, nagu oleks kitsepiim erakordselt rasvane, pole see tegelikkuses nii – piima rasvasus jääb vahemikku 2,5–7 protsenti.
Mida vähem kits piima annab, seda suurem on selles toitainete osakaal ja vastupidi. Rasvad esinevad kitsepiimas väikeste rasvakerakeste või -kuulikestena. Nende mõõtmed on nii väikesed, et kitsepiim on looduslikult nii-öelda homogeniseeritud, ning kiiret ja selget rasva pinnale kihistumise tendentsi ei ilmne.
Biokeemiliselt koostiselt on rasvade seas ülekaalus eeskätt küllastatud rasvhapped, oluliselt vähem leidub monoküllastamata rasvhappeid ja väga vähe on polüküllastamata rasvhappeid.
Kitsepiima rasvadega seostub ka selle joogipoolise eriline aroom, mille tekkes mängivad osa rasvade lagunemisel eralduvad rasvhapped: või-, kaprool-, kaprüül- ja kapriinhape. Mida kauem kitsepiima säilitatakse, seda tugevamaks muutub ka selle lõhn.
Kitsepiimas leidub tühisel määral ka kolesterooli, kuid selle tsüklilise alkoholi sisaldus on kõigest kümme milligrammi sajagrammises piimaportsus. Mineraalühenditest on kitsepiimas rohkesti kaltsiumi- ja fosforiühendeid, märkimisväärselt ka kaaliumi, naatriumi ja magneesiumi. Mikrotoitainetest rikastab kitsepiim jooja organismi nii erinevate vitamiinide kui ka mikroelementidega. Rasvlahustuvatest vitamiinidest on kitsepiimas rohkelt vitamiine A, D ja E. Vesilahustuvatest analoogidest leidub eeskätt erinevaid B-rühma vitamiine ning vitamiini H.
Mikroelementidest on kõnealuses piimas inimesele oluliselt mangaani ja vaske, mõnevõrra vähem aga rauda ja tsinki.

Miks kitsepiim üha rohkem tuntust võidab?
Kitsepiima esimeseks tervislikuks omaduseks loetakse selle vähest allergeensust. Kindlasti ei saa väita, et kitsepiim üldse allergiat ei põhjusta.
Kitsepiimast saavad abi eeskätt need inimesed, kes on allergilised lehmapiima suhtes. Kitsepiima kaseiini struktuur ja koostis erinevad lehmapiima analoogsest valgust, seepärast saavad lehmapiima allergikud seda joogipoolist sageli vaevusteta juua.
Kitsepiim moodustab mao happelises keskkonnas peenema kalgendi; kalgendunud valgud seeduvad kiiremini ja lõplikult ning moodustuvad aminohapped imenduvad peensoole hattudest verre. Pole karta osaliselt seedunud polüpeptiidsete fragmentide tungimist vereringesse, mis võivad organismis põhjustada allergilisi vastusreaktsioone.
Ka kitsepiima rasvadel on seedimisele teatud biokeemiline eelis. Nimelt on kitsepiimas palju lühikese ja keskmise ahelapikkusega rasvhappeid, mis samuti kiiremini imenduvad. Ka on kitsepiima rasvade seeduvus parem võrreldes lehmapiima lipiididega. Just tänu paremale biokeemilisele omastamisele soovitatakse kitsepiima joomist kosutusdieetide korral. Et kitsepiimas on laktoosi pea samapalju kui lehmapiimas, siis nendele inimestele, kes laktoosi seedida ei suuda, värske kitsepiima joomine seedeprobleemide lahenduseks abi ei paku.

Kõlbab juustuks, võiks, jogurtiks ja kohupiimaks.
Kõige lihtsam kasutusviis on loomulikult piima joomine, kas toorpiimana või pastöriseeritult. Keskmine kits annab lüpsiperioodil kuni kaks liitrit piima.
Et kitselt saadakse lehmaga võrreldes vähem piima, on see ka lehmapiimast mitmeid kordi kallim.
Pastöriseerimata kitsepiima joomisel tasub siiski ettevaatlik olla, sest Eestiski on olnud juhuseid, mil inimesed on saanud haigestunud kitsede toorpiimast entsefaliidi viirusnakkuse.
Kitsepiimast saab valmistada hapupiima, kasulik on juuretiste abi. Iseeneslikult hapneb kitsepiim samuti, kuid ajaliselt protsess venib ning sageli pole ka lõppmaitse just kõige meeldivam.
Väga tervislikuks hapendatud piimatooteks loetakse kitsepiimast valmistatud jogurtit.
Üks kuulsamaid tooteid, mida kitsepiimast tehakse, on loomulikult juust. Kitsepiimast saab valmistada nii pehmeid kui ka kõva struktuuriga juuste. Pehmetest kitsejuustudest on tuntuimad feta juustud. Eriliseks maiuspalaks peetakse kitsepiimast tehtud hallitusjuuste.
Väga omalaadseks on aga juustuteo vadakust valmistatud pruun vadakujuust, mis populaarne eeskätt Norras. Meil on kitsejuustud delikatessiks, kuid paljudes riikides, kus kitsi ohtralt kasvatatakse, on see täiesti tavaline toit.
Kitsepiimast saab teha ka võid ja kohupiima. Kui esimene toode sisaldab eeskätt piimarasvu, siis kohupiima koonduvad piimavalgud. Kitsevõi on pehmem, sisaldab tavalisest võist veidi rohkem vett ja sulab madalamatel temperatuuridel.
 
Kleopatra mähis.

Kaunima välimuse nimel läheb käiku ka kitsepiim. Juba ammustest aegadest on tuntud kitsepiima nahamähis ehk Kleopatra mähis. See parandab naha elastsust, soodustab pindmist vereringet ja rikastab nahka mikrotoitainetega (vitamiinid ja mikroelemendid).
Täiskasvanud inimesele kulub mähise valmistamiseks ligi pool liitrit kitsepiima.
Kitsevõid kasutatakse ka mitmete looduslähedaste kosmeetikatoodete koostises, näiteks minimaalse leelisesisaldusega seepide valmistamiseks, mis ei muuda naha pH väärtust.
Poegimisjärgselt erituvas ternespiimas on mitmeid kasvufaktoreid, mis soodustavad rakkude jagunemist ning leiavad kasutust salvides halvasti paranevate nahahaavandite raviks. Kitsepiimarasv sobib ka lihtsamaks nahahoolduseks, eeskätt karedale, lõhedega või haudunud nahale.

loe kommentaare (1)

Nimi:


E-mail:


Kommentaar:

Telefon: 6 565 655

E-post: ilm@ilm.ee

Rohkem: Kontakt | Reklaam