Konvektsioonipilved tekivad konvektsioonivoolude või õhu kiire tõusmise tõttu. Algstaadiumis on enamasti veepiisakestest koosnevad, nagu rünkpilved, kuid kui arenevad piisavalt palju vertikaalselt (ei ole ainus põhjus!), siis muutuvad segapilvedeks, milleks on rünksajupilved. Aluse järgi kuuluvad küll enamasti madalate pilvede hulka, kuid tekkimise, välimuse ja sageli väga kindla arenguetappide tõttu on põhjust pidada rünk-ja rünksajupilvi eraldi pilveklassiks. Ka kihtrünkpilved on sageli (vähemalt osaliselt/tekkimise alguses) vertikaalse arenguga, sest needki tekivad sageli tõusvate õhuvoolude tõttu, kuid kuna väga suur tähtsus nende väljakujunemisel on laialivalgumisel ja tihti sarnanevad pilvekihiga jne, siis loetakse madalate, mitte konvektsioonipilvede hulka kuuluvaks. Võimalik on sujuv üleminek St fractuse ja Stratocumuluse ning omakorda edasi Cumuluse vahel.
Juhiks tähelepanu veel sellele, et atmosfäärifüüsikas liigitatakse suhteliselt madalal asuvad ja räbaldunud alusega lamedad pilved kihtrünkpilvede hulka. Öeldakse, et konvektsioonipilvel on tasane alus kondensatsioonitasapinna ehk-nivoo tõttu, mis tähendab seda, et kui tõusvad õhuvoolud on selle kõrguseni jõudnud, siis sellest tasapinnast veidi kõrgemal algab kondenseerumine.
Tegelik loodus pakub palju võimalusi ja pilved näivad eemalt tihti teistmoodi kui lähedalt. Nimelt võib niiske ilmaga või sügisel olla ka rünkpilvede alus madalal ja räbaldunud ega tähenda automaatselt, et tegemist on kihtrünkpilvedega. Tihti on niiske ja jaheda ilma korral, kui konvektsioon on võimalik, segamini nii rünk-kui kihtrünkpilved. Siis aitab määramisel pilvede tippude välimus, mis on vähemalt aktiivse kasvu faasis rünkpilvedel teravalt piiritletud. Rünkpilvede puhul on veel oluline, et selle ülemine osa on tavaliselt vertikaalse arenguga ning kuplikujuline, kuid jällegi mitte alati (Cu fractus). Kihtrünkpilved on aga ebamäärasemad.
Mida kuivem on õhumass, seda kõrgemal asub kondensatsiooninivoo ja paremini on välja kujunenud rünkpilve tasane alus! Pilved asuvad kuivas kliimas ja kuivas õhumassis seega märksa kõrgemal kui niiskes kliimas või niiskes õhumassis.
Cumulus – rünkpilved
Rünkpilved on tüüpiliselt suvise taeva pilved, mis välimuselt on topi-või rüngakujulised. Värvuselt on päikese vastas olevad tipud valged ja alused tumedad, kuid kui rünkpilv on otse peakohal või sealpool, kus parajasti asub päike, siis paistavad tervenisti suhteliselt tumedad. Rünkpilved näivad sageli tahkete kehadena, st nende piirjooned, eriti aktiivse kasvu perioodis, on väga selged; kuskil ei ole märgata kiulist ehitust - see viitaks juba mõnele teisele pilveliigile. Samuti on rünkpilved tavaliselt eraldiseisvad, mitte aga kuidagi kokkuvalgunud või liitunud, mis samuti viitab mõne teise, näiteks kihtrünkpilvede, tekkele.
Rünkpilved on tavalised aprillist septembrini, kusjuures esimesi rünkpilvi võib näha juba veebruaris ja viimaseid oktoobris, lahtiste veekogude kohal ka veel detsembris-jaanuariski. Sageli tekivad rünkpilved maapinna ebaühtlase soojenemise tagajärjel pärastlõunaks tõusvate õhuvoolude tõttu. Küllalt püsiva atmosfääri korral on konvektsioonivoolud nõrgad ja tekivad lamedad, ilusa ilma rünkpilved. Enamasti tähendab see stabiilset (kõrgrõhkkonna) ilma ja näitab, et välja on kujunenud päevane käik: hommikul rünkpilvi pole, kuid soojenemise tõttu tekivad need lõunaks ja õhtul jälle kaovad, sest soojenemine väheneb ja viimaks kaob ja sellega koos ka tõusvad õhuvoolud. Sügisel võib rünkpilvi sageli märgata veekogude kohal, sest vesi on veel rünkpilvede tekkeks piisavalt soe, kuid maapind enam mitte.
Sobivate tingimuste korral (ebastabiilne õhumass) võivad rünkpilved muutuda üha suuremaks kuni viimaks võivad välja areneda rünksajupilvedeks. Keskmistel laiustel ei arene tavaliselt üks ja seesama rünkpilv kohe edasi rünksajupilveks, kuid troopikas on see väga tavaline. Viimasel juhul võib ka rünkpilvest tugevat hoovihma sadada, mida põhjustab pilve sees intensiivne veepiisakeste laatumine ehk koalestsents. Meie laiustel tekib piisavalt suure ebastabiilsuse korral tüüpiliselt taevasse üha suuremaid rünki, kuni viimaks on kuskil rünksajupilv(ed) tekkinud. Parasvöötmes võib siiski nõrka hoogsadu või üksikuid vihmapiisku või lumekruupe anda suureks kasvanud rünkpilv (Cu congestus).
Rünkpilvedel on neli alaliiki ja vaid üks erikuju ehk vorm (radiatus). Viimane neist tekib tavaliselt tugeva tuule korral. Rünkpilved võivad siis joonduda ritta ja moodustada pilvetänavaid. Ka kihtrünkpilvedele on see iseloomulik.
Rünkpilved tekivad konvektsiooni teel väga sageli eelnevate pilvedeta selgesse taevasse. Võivad ka tekkida kiht-, kihtrünk-ja kõrgrünkpilvedest ning omakorda muutuda tõusvate õhuvoolude nõrgenemise või tõkkekihtide tõttu kihtrünkpilvedeks (Sc cumulogenitus).
Rünkpilved on tüüpilised suvise taeva pilved. Need rünkpilved on aktiivse kasvu faasis 17. juuni hommikul 2010. a. Tartu lähedal.
Rünkpilvede read (Cu radiatus) 5. juunil 2010. a. Kesk-Eesti kohal.
Hea ilma rünkpilved (Cu humilis) Lõuna-Eestis 5. oktoobril 2008. a. Pilved on üsna madalal ja võrdlemisi räbaldunud. Tegemist on siiski tippusid ja kujunemist arvestades rünkpilvede, mitte aga kihtrünkpilvedega!
Suured rünkpilved (Cu congestus) 14. augustil 2008. a. Tallinna kohal. Lisaks on näha pilve tagant väljuvaid kiiri (Tyndalli efekt) ja pilveservade eredat sära (silver lining).
Kui rünkpilved muutuvad tornjateks, nende ülemised osad on kuplitaolised ja kobrutavad, siis on see märk, et võib tulla äikest. Võimsad rünkpilved 16. juulil 2009. a. Jõgevamaal.
Tormiendeline taevas Mäo risti lähedal 25. juulil 2009. a.
Autori fotod.
Äikesepilve (konvektsioonipilve) elutsükkel II (06.10.2009) Autori fotod Pildiseeria konvektsioonipilvede tekkimise etappidest.
Konvektsioonipilve (äikesepilve) elutsükkel I (02.10.2009) Foto: Reino Pent Konvektsioonipilvede puhul on sageli märgatav väga hästi välja kujunenud arengutsükkel. Kõige paremini on see eristatav õhumassisiseses ehk kohalikes konvektsioonitingimustes arenenud pilvede puhul. Frontidel on rünksajupilve arenguetapid halvemini väljakujunenud või pole need nii hästi märgatavad.
Cumulonimbus – rünksajupilved (01.10.2009) Rünksajupilved võivad välimuselt olla väga mitmekesised ja teinekord üldse olla vaataja eest varjatud näiteks kihtpilvedega. Sageli on rünksajupilved kõrgele ulatuvate tippude, turbulentse ja kobrutava välimusega ning seetõttu väga rünklikud, kuid kõige tähtsamaks rünksajupilve tunnuseks on pilvetipu jäätumine: tipust venivad välja kiudpilved, vahel jääb tipp küll ümaraks, kuid piirjooned on pehmemad ja laialivalgunumad kui jäätumata tipul, samuti „lameneb“ kobrutav pind kohas, kus pilv jäätub. Üleminek suurest rünkpilvest rünksajupilveks võib-olla vaid minutite küsimus.
