•  

Videvikuvastased kiired pärastlõunase Tiskre kohal (19.09.2013 00:00)

Foto: Liina Viru

Tähelepanelik vaatleja pildistas huvitavat ja esmapilgul müstilist nähtust. See on (optiline) nähtus nimega videvikuvastased kiired. Küllap igaüks on näinud, et kui päike on pilve taga või pilvedes on auke, siis sealt tulevad maa poole näivalt lehvikutaoliselt laialiminevad kiired, mida nimetatakse videvikukiirteks (neist vaata ka SIIT NB:  pikemalt on kommentaarides!).

Videvikukiired võivad harvematel juhtudel lähtuda mitte pilveaukudest ja -vahedest, vaid ka horisondilt, eriti kui päike on loojumas. Veel harvem näivad kiired koonduvat madalal asuva (enamasti loojuva) päikese vastaspunkti (antisolaarsesse punkti), tekkides seega justkui idataevast või pea kohalt. Siis nimetakse nähtust videvikuvastasteks kiirteks (anticrepuscular rays).

Kõik nimetatud nähtused tekivad valguse läbimisel kolloidsüsteemis ja on seega oma olemuselt Tyndalli efekt. Samal põhimõttel tekivad  toas tolmust õhku läbivad valgusvihud.

Sellise intensiivsusega videvikuvastased kiired on üpris haruldased (nõrgal, vaevuaimataval kujul on neid kiiri muidugi palju sagedamini). Samuti saab antud foto puhul välja tuua, et see polegi õhtusel ajal tehtud, vaid keskpäeval  (septembripäike on sel ajalgi juba piisavalt madalal, et nähtust tekitada). Pilvedest sadas pildistamisel hetkel ilmselt nõrka vihma või oli õhus piisavalt niiskust, mistõttu päikesevalgus muutus pilve alla paistes nähtavaks. Päikese ees oli aga kuskil mingeid pilvi (võib-olla fotol oleva pilvemassi serv) või muud valgust laiguti neelavat, millest joonistusid välja ka valgusvihud (muidu oleks pilvealune ühtlaselt hele). Sama põhimõte kehtib ka teiste „kiirtenähtuste“ kohta – valgusvihk tekib siis, kui päikesevalgus neeldub tükati kuskil näiteks pilvede tõttu, sest vastasel juhul oleks valgus ühtlane ja me ei eristaks „kiiri“.

Kui on näha päikesepoolselt horisondilt või sealt lähedalt lähtuvaid videvikukiiri, siis tasub vaadata ka vastaskaarde, sest nii videviku- kui videvikuvastased kiired kujutavad endast tegelikult ühtesid ja samu kiiri, mis lähtuvad päikese poolt ja mille otsad näivad koonduvat antisolaarsesse punkti. Kiirte keskkoht (ligikaudu pea kohal) on enamasti halvasti või pole üldse vaadeldav, ent on siiski nähtud olukordi, kui kiired ulatuvad üle terve taevavõlvi, kinnitades kiirte identsust.

Kiiri tekitavat pilve, mis kohati neelab valguse (tekitab varju),  ei pruugi üldse näha, sest see võib-olla silmapiiri taga, luues olukorra, et päike on küll loojunud, ent horisondi tagant ulatub teatud kõrgusele taevavõlvil salapärane kiirtevihk. Sellise olukorra teeb võimalikuks maa kumerus (et pilvi näha pole, aga kiired on).

Laupäeva (19. septembri) päikeseloojang ja pisut hilisem aeg oli väga värvikas, kusjuures näha olid horisondi tagant lähtuvad videvikukiired. Kõige sellest rohkem pühapäeva õhtul. Kui keegi pildistas, siis on need fotod väga oodatud!

 

Eelmised artiklid:

Seniidikaar (circumzenithal arc) ehk Bravais´ kaar 19. septembril (21.09.2012) erikEST Kiudpilvevikerkaar 19. septembril pildistati üht suhteliselt haruldast halonähtust, mis kannab nime seniidikaar (circumzenithal arc) ehk Bravais´ kaar.

Pilved ja hämarikunähtused 19. septembril (lisatud fotosid!) (22.09.2009) 19. septembri päikeseloojang oli väga värvikas. Ilm oli soe ja juba õhtupoolikul tekkis taevasse iseloomulikke kõrgrünkpilvi ja selle mustreid. Sarnased pilved tekivad taevasse sageli just sügisesel ajal, kui õhumass on soe või väga soe.

Rubriik valgus ja värv looduses (18.09.2009) Foto: Eve Chamkhi Tasapisi hakkan lugejatele tutvustama mitmesuguseid valdavalt meteoroloogilise optikaga seotud nähtuseid, efekte, värvidemänge jne, seda enam, et looduslikku valgust jääb iga päevaga pisut vähemaks ja valgusega seonduv tõmbab ehk rohkem tähelepanu.

Kastemäng päikeselisel hommikul (pühasära ja opositsiooniefekt) (18.09.2009) Hommikul selge ilmaga, kui lõppenud ööst on rohule jäänud kaste, võib märgata üsna huvitavat nähtust: kui vaatame kastest muru nii, et päike jääb otse selja taha, siis pea varju ümbruses (täpsemalt antisolaarses punktis) on märgatavalt heledam oreool, mis vastavalt kauguse suurenedes pea varjust muutub üha nõrgemaks kuni on üle läinud tavalise heledusega kastetilkadega muruks.


Arhiiv

Telefon: 6 565 655

E-post: ilm@ilm.ee

Rohkem: Kontakt | Reklaam