Lähenemas on suur imede aeg – jaaniöö. Aastaringis on kaks aega, kus oodatakse, loodetakse ja ka kardetakse imeliste asjade sündimist. Need on jõuluaeg ja jaaniaeg.
Vanarahvas teadis, et neil aegadel on päike oma pesas. Jaanipäeval suvepesas ja jõuluaegu talvepesas. Pööripäevast edasi neljal päeval, nii suvel kui talvel tõuseb päike idakaares täpselt samast kohast – suvel kirdest hommikul kella nelja paiku, talvel taas kagust kella kümne paiku.
Päikesel on oma suvekodu ja talvekodu. Ka inimestel meeldib elada päikese moodi. Muiste, kui inimesi oli palju vähem, lahkuti aprilli keskel talvekodust pooleaastasele retkele suvepaikadesse.
Praegune sääserikas aeg veedeti tuulisel mererannal või mägedes. Suvekoduks oli lihtne püstkoda, mis kaeti kasetohuga, hilisemal ajal tugeva ja vastupidava riidekangaga.
Rändamise mõtteks oli tabada ja taibata elu puhkemise imet. Taipamisest sündisid laulud, pillilood, tantsud. Ka muinaslood sellest kuidas maailm olematusest olevaks sünnib. On ju loodus loomise ja lugude läte – meie igapäevaelu mängib läbi samu lugusid erinevates seadetes.
Edu saavutab see, kes suudab paindlikult lugudega kaasa minna ning oma lugu teiste omadega kokku kõlama panna. Jaanieelne aeg on parim selleks.
Loomise ja looduse rikkus on sel ajal suurim kõigis taimedes ja puudes. Sellest võib osa saada ravimtaimi kogudes ja saunavihtu valmistades. Enne jaani on hea kogu talveks saunavihad valmis teha.
Saun viib saunaskäija kokku Looja ja loodusega. Sajandeid on inimese elutee alanud ja lõpenud saunas. Vastsündinu viidi koos emaga sauna, surnu pesti puhtaks saunas.
Pruutpaar viidi sauna vihtlema. Iga suurema tähtpäeva eelõhtul – jaanilaupäeval ja jõululaupäeval käidi aegsasti enne päikeseloojangut saunas.
Saun on hing tagasitõmbamise koht. Kui hing on argiaskeldustes kinni jooksnud, aitab saun sellel jälle mõnusalt südame juurde jõuda.
Nii suudame tabada olemise ja hingamise imet meie ümber. Me elame seni, kuni jaksame imestada, imet püüda. Tahame, et imed oleksid jätkuvalt meie ümber, et elu oleks imeline.
Me kiigume imepärasuse ja tavalisuse kiigel. Kui ime on kindlalt käes, polegi ta enam ime, vaid lihtsalt tavategelikkus.
Õnneks on jaaniaja imelisuse järel taas aeg ootama hakata jõuluimet ja jõuluime järel jaaniimet. Imetabane on nende aegade vaheldumine.
KA SAAR USUB SUVE (10.06.2004) Esimesed kümme päeva esimesest suvekuust on täis. Puurahvast on saarepuu viimane, kes usaldas oma lehed ja võrsed pungadest välja sirutada. Tänavu kevadel oli ka põhjust olla uskmatu – mitmed tammed said kevadkülmade käest kõrvetada ning pidid kärbunud lehtede kaenlapungad juba sel aastal uuteks lehtedeks kasvatama.
LAGERAIE VANALINNAS (03.06.2004) Puude ja parkide asjatundja Heldur Sanderi andmeil raiutakse Tallinnas igal aastal 10–20 tuhat puud. Neid langeb nii linnasüdames kui linna äärealadel. Peamiseks põhjuseks on kinnisvaraarendus. Maa hind on ahvatlevalt suur, et puude eluõigus peab taanduma selle ees. Puude õnneks tõdeb üha enam teadlasi kogu maailmas oma uuringute tulemusel, et nii metsa kui puude osa inimese tervise ja heaolu kujundamisel on palju suurem, kui arvatakse.
KEVADKUUDE LÕPP (27.05.2004) Aastaringis on neli aega ja kaksteist kuud. Igale aastaajale jagub kolm kuud. Kevadkuudeks on märts, aprill ja mai. Need on kogu aastaringi kõige sünnirikkamad kuud. Iga päev toob kaasa muutumise. Ilm võib sama päeva jooksul muutuda talvest suveks ja suvest talveks. Talvepuhkusest tõusjad ja lõunamaalt tulijad võivad hukkuda külmas ning lumes. Nendest vabaks jäänud elupaigad ja toiduvarud toetavad ellujääjaid. Näiteks mõni aasta tagasi Paldiski lähedal jäävangis hukkunud luiged kosutasid elujõuliseks meie kotkad. Ühe õnnetus on õnneks teisele.
Sündimise ime (20.05.2004) Täna on Maa hingamise päev. Taimed kasvavad öösel kõige kiiremini, puhates ja hingates. Ka inimesed on peale öist puhkust pikemad ja kergemad – öö on sirgumise ja kasvamise aeg. Rahu ja kasvamise ruumi loovutamine teistele elusolenditele loob uue sirgumise ruumi ka loovutajale. See on Maa hingamise päeva mõte. Nii sündis ka Jeesusega – ta loovutas ristisurmaga aastatuhandeteks hingamisruumi teistele.
LEHERISTIPÄEV (13.05.2004) Lehe- ehk heinaristipäev on viimane hingetõmbepäev enne suurt ristipäeva ehk maahingamispäeva. Suur ristipäev on 40 päeva peale lihavõttepühi, kristlikus kalendris tähistatakse sel päeval Jeesuse taevasseminemise püha. Maarahva jaoks on see maa hingamise päev, kus tuleb hingamist anda nii maale kui kõigele, mis maast kasvab ja elu saab. Ka leheristipäeval ei tohi maast kasvajaid ja toitujaid mingil kombel häirida. Neile tuleb anda hingamist. Kes lehe- ehk heinaristipäeval seda keeldu rikub, näeb suvi läbi hirmsat vaeva küll umbrohtude, lehekasvu ja kõige kasvavaga, kes omakorda hingamisruumi ei jäta leheristipäeval teiste häirijale.
HINGAMISE PÄEV (07.05.2004) Nelikümmend päeva peale Ülestõusmispüha on päev, mille nimeks oli narvatagusel naaberrahval vadjalastel maanentšäüs – maahingaus ehk maa hingamispäev. Sel aastal hingab maa 21. mail. Maarahvas teab seda päeva suure ristipäevana, ristirahvas Jeesuse taevaminemispühana. Suurest Ristipäevast nädal varem - neljapäeval, 14. mail on leheristipäev. Kaks nädalat varem neljapäeval ehk siis täna, 7. mail on linnuristipäev. Kolm nädalat varem, möödunud neljapäeval, 29. aprillil oli tuuleristipäev.
VEREVAD HAAVALEHED (29.04.2004) Mehetapja Maie laul on üks dramaatilisemaid meie regilauluvaras. Mai tantsib mäe peal nõiatantsu, tal on sulg suus, pärg pääs, hanesulg hambas. Tants on nii vägev, et sellest lummatud Jürg kosib Mai endale naiseks. Mai söödab Jürge sealihaga ja joodab õllega, lõpuks viib endaga magama. Kuid nüüd läheb midagi teisiti kui tavaliselt inimestel. Mai seab noad voodipõhja ja Jürg läheb “otseti odasse, nurgeti noaterasse.? Edasi magab Mai rahumeeli hommikuni. Küllap magaks lõunanigi, kuid eit, Jürje ema, läheb Maid üles ajama, et ta loomad küla karjamaale ajaks. Siis leiab ta voodi täis verd. Eit tõreleb Maiga, miks ta oma noore mehe surmas. Mai üritab vastu
MAAMEES JÜRI (22.04.2004) Jüripäevast edasi muutub muld soojaks ja lahkeks. Enam ei tule karta maa viha, mis enne jüripäeva paljajalu astujat või maa peale istujat ohustas. Jüri nimi tuleneb kreekakeelsest sõnast Georg, mis tähendab maameest. Jüripäevast edasi muutub maa januseks. Soojenenud mullast puhkevad taimede võrsed, ja lehed joovad maa lumesulaveest kiiresti kuivaks.
ÕUEMINEK (15.04.2004) Eile oli Õuesõppimise päev. Eestis tähistati 14. aprilli selle nime all esmakordselt. 14. aprill on rahvakalendris künnipäev, kus tuli põllule minna ja kasvõi lumme vähemalt üks vagu ära künda. Igatahes tuli tingimata toast välja põllule minna ja midagi väga olulist teha.
PÄEV LÄKS ISE, ILLUKENE… (08.04.2004) ...mööda teeda, tillukene, mööda vetta väikene, mööda maad madalukene, mööda kallast kaunikene. Nendes regilauluridades on kirjas meie oma maarahva passioon, Päikese kannatamise ja ülestõusmise lugu. Päike ehk Päev, kõige elustaja ja soojendaja ei raatsi looja minna – ta kammib karjalaste päid ja soeb sulaste päid, laamib neiu lakkasid, harib päid armetutel. Ometi kukub suga ta käest merre, hari külma allikasse ja kamm suurde kaldasse.
KARJALASKEPÄEV (01.04.2004) Teine kevadekuu, aprill, algab karjalaskepäevaga. Aprill on kummaline ja heitlik kuu. Talvekülm on jäädavalt möödas, kuid jääd ja lund on varjulisemates kohtades küllaga. Lund võib tulla taevastki lisaks, kuigi seal on tegelik võim juba valguse ja soojuse kätte läinud.
MAAEMA PÄEV (25.03.2004) Täna on Maaema päev. Maaema päev on olnud üks aasta suurimaid pühasid. 1691. aastani algas aasta Maaema päeval. Kristlikus kalendris on Maaema päeva nimeks Maarja kuulutamise päev.
LENDAMISE IME (17.03.2004) Imestamisevajadus on üks ellujäämiseks hädavajalikke vajadusi kõigil imetajatel, küllap ka teistel elusolenditel. Uus hääl, liikumine, valgus paneb meid kõiki pead pöörama ja kõrvu kikitama. Me otsime imestamisväärset, nagu vastsündinu emarinda. Küllap on imestamisvajadus omamoodi jätkuks lapseea imemisvajadusele.
Maa ja metsa kuulamine (04.03.2004) Maa ja mets kuulevad ning kuulavad huviga meie olemist ja mõtteid. Eriti teravaks muutub kuulamine kevadel, kui urvad puhkevad ja lehed-kõrred tärkavad.
