Aga tõesti, miks peaks millestki kahju olema?
Nagu vanas rahvalaulus lauldakse:
Muretsedes murran meele,
kahetsedes käänan kaela...
Kui üldse midagi kahetseda, siis ehk vaid seda, mis on tegemata jäänud. Mitte seda, mis juba tehtud.
Või kui, siis võtta seda kui ohverdamist või kahjamist millegi puhul.
Kuidas see vana Schopenhauer ütleski: „See raha, mis on sinult välja petetud, on kõige paremini kulutatud. Sest selle eest oled sa endale ostnud, otseselt ja vahetult, tarkust.�
Kogemus, jah, kindlasti. Tasub meeles pidada. Aga kahetsemine? Milleks.
Kahju on muidugi teistest olenditest, kellega midagi hullu on juhtunud. Ja on hea ikka, kui neile kaasa tuntakse, toetatakse, abistatakse.
Aga kui neid enam kuidagi aidata ei saa, ega siis kahju tundmisest ka abi ei ole. Endale võib sellega hoopis kahju teha, kui jäädagi halisema ja ahastama.
Teisest küljest, väike kahetsus kulub aeg-ajalt ka ära. Paneb mõtlema ja teistmoodi tegutsema mõnel teisel korral.
Võimalused ju tulevad, on olemas ja lähevad taas. Jääd liiga pikalt kõhklema - ja juba ta läinud ongi. Ega siis muud kui et järgmine kord kui jälle võimalus tuleb (ja tuleb ikka, kus ta pääseb), võtta asja rahulikumalt. Kui loobuda, siis teadlikult. Kõhklemise pärast minna laskmine tekitab kahetsust muidugi.
Meil siin on täna õues kuidagi eriti palav.
Aga muidu on kõik hästi.
Tõnn Sarv, Tai

