Kliima ehk ilmastu on teatud piirkonnale omane pikaajaline keskmistatud ilmade režiim. Kliima alla ei kuulu üksnes keskmised näitajad, vaid ka rekordid jt äärmused, mis on kliimat iseloomustavateks näitajateks. Klimatoloogia on teadus, mis tegeleb kliimaga.
WMO ehk Maailma Meteoroloogia Organisatsiooni järgi saab kliimast rääkida vaid siis, kui on olemas vähemalt 30 aasta ilmaandmed antud koha kohta. Selline otsus tuleneb Gaussi normaaljaotusest.
Mõned teadlased ja kliimauurijad väidavad, et vaja on vähemalt 50-100 aasta pikkusi andmeridu, et kliimast rääkida, kuid ühel meelel ollakse selles, et 30 aastat on miinummäär.
Matemaatiliselt korrektne ehk range kliima määratlus on järgmine: kliimaks nimetatakse kliimasüsteemi olekute statistilist ansamblit, mille süsteem atmosfäär-ookean-maismaa läbib mõnekümne aastaga. Selliselt defineerituna soovitatakse kliima mõistet kasutada geofüüsikas.
Kõrg- ehk ülemise kihi pilved (05.02.2009)
Mie ja Rayleigh hajumine (10.02.2009)
Põhja-Atlandi ostsillatsioon ja NAO indeks (15.09.2010) Põhja-Atlandi võnkumise (NAO) plussfaas Mis on NAO ja kuidas see mõjutab Eesti ilmastikku ja kliimat?
Radiatsiooni- ehk jahtumisudu (11.02.2009)
Sudu - kõige eluohtlikum udu liik (06.02.2015) Sudu külma ja vaikse ilmaga 5.02.2015 õhtul Tartus. Foto: Ain Vindi Mõiste ”sudu” võeti kasutusele 20. sajandi alguses Suurbritannias ja sisaldab endas sõnapaare suits+udu (inglise keeles smoke+fog=smog), seega tegu on teatud tüüpi õhureostusega.
Noppeid troopilisest meteoroloogiast (28.11.2008)