Naljakas jah, kuidas kunagi rahust räägiti. Oli ju veel lausa võitlus rahu eest.
Aga meenus hoopis see, et katoliku missa lõpeb palvega: „Anna meile rahu.� Ja siis soovitakse Sulle veel et „mine Jumala rahus�.
Et siis nagu rahu ongi Jumala juures? Ja Jumal on rahul? Või rahus? Vahet pole. Igatahes peab rahu siis küll midagi väga väärtuslikku olema, kui seda eraldi palutakse ja see veel kuidagi Jumala päralt on. Või mis?
Ehk ongi. Ja mitte ainult kirikus.
Rahutus on rahust ilmaolek. Rahutusi ei armasta keegi. Rahutu meelega ei saa midagi mõistlikku korda saata. Kõigepealt, öeldakse sulle, rahune maha. Siis vaatame edasi.
Vaata näiteks rahutu vee sisse. Ega ei näe eriti midagi. Alles läbi rahunenud vee võid sa näha tema põhja ja sügavust, hinnata olukorda, saada selgust.
Eks meelega ole vist samamoodi.
Aga seda on ju kõik targad läbi aastatuhandete rääkinud.
Ehk siis nagu rahuneks maha ja kuulaks?
Täna oli siin huvitav kogemus: õhtul oli õues jahedam kui toas.
Aga muidu on kõik hästi.
Tõnn Sarv, Tai.

