Jüri Kamenik ilmast

Prindi > Kommenteeri > Loe kommentaare (1) >

Märtsi teine nädalavahetus oli üllatavalt äikeseline (15.03.2010 00:00)

Autor: Jüri Kamenik

Konvektsioonipilved 13. märtsil Tallinnas.

Märts on traditsiooniliselt ikka pigem talvekuu, kuid enamasti saabuvad ka esimesed kevadiselt soojad ilmad. Käesoleval aastal kuulub märts siiski talvekuude hulka. Seda üllatavam oli 13.-14. märtsi ilmastik, mis pakkus nii päikesepaistet, rünkpilvi kui tugevaid lumehooge ja isegi äikest, mis on iseloomulik soojale aastaajale, mitte aga talvele. Äike oli väga üllatav ja paljud, kes nägid välku või kuulsid müristamist, ei uskunudki toimunut, kuid kinnitused teistelt inimestelt veensid, et ikka oli äike.

Võtame veelkord kokku, mis toimus atmosfääris 13.-14. märtsil.
9. märtsiks saabus tsükloni lõuna-ja edelaservas läänetuultega Eestisse sula, kusjuures 10. märtsil oli kõikjal üle null kraadi, ka 11. märtsi maksimumtempeatuurid ulatusid veel kuni +5 kraadini. Muutus toimus 12. märtsil, kui loodest saabus Eestisse külm front, mis tõi kaasa lund, sealhulgas Tallinnasse 10 cm ümber. Frondi tagalas jätkus öö jooksul külma õhu juurdevool ja temperatuur langes mõnel pool -20 kraadist madalamale.
13. märtsi öösel tekkis mitmel pool udu ja härmatist, mis näitas kõrget suhtelist õhuniiskust. Udu hajus hommikul, kuid härmatis jäi mõnel pool keskpäevani püsima. Päikese mõjul tõusis temperatuur maapinna lähedal null kraadini, kohati ka plusspoolele, kuid kõrgemates õhukihtides püsis väga külm õhk: päeval oli umbes 1300 m kõrgusel külma 11 kraadi ja 5100 m kõrgusel juba 38 kraadi. Selline olukord, kui üleval on väga külm õhk, aga maapinna lähedal on soe õhk, soodustab konvektsioonivoolude tekkimist, sest soe ja seega kerge õhk kipub kerkima. Lisaks on niiske õhk kuivast õhust kergem, seega aitab suur õhu niiskus õhuosakese tõusule kaasa.

Õhutemperatuur umbes 1,5 km kõrgusel 13. märtsil (kaart on küll juba 14. märtsiks, kuid sama olukord oli ka eelneval päeval). Eesti kohale jääb helesinine ala, mis tähendab, et külma on pisut üle 10 kraadi.
Allikas

Kerkides õhk jahtub ja mingil hetkel hakkab niiskus välja kondenseeruma – konvektsiooni puhul tekivad rünkpilved. Viimaste aluste kõrgus sõltub suhtelisest õhuniiskusest (mida kõrgem, seda madalamal asub pilve alus maapinnast). Kondenseerumise tõttu vabaneb varjatud soojus, mis soodustab tõusva õhu edasist kerkimist, sest õhk jahtub aeglasemalt ning püsib võrreldes ümbritseva keskkonnaga soojem (soe õhk on kergem). Endiselt on tähtis, et kõrguse suurenedes keskkonna temperatuur langeks kiiresti, mis ulatus vähemalt 7 km kõrguseni, nagu näeme Stüve diagrammilt (see on põhimõtteliselt atmosfääri alumise osa läbilõige):

Stüve diagramm 13. märtsi kohta Tallinnas. Parempoolne jäme must joon näitab õhutemperatuuri, vasakpoolne aga kastepunkti vertikaalset käiku. Suhteliselt kiire temperatuuri langus kestab umbes 7 km kõrguseni, edasi aeglustub langus ja hiljem muutub vähe.
Allikas
Lisainfot: Stüve diagrammide lugemine (inglise keeles).

Konvektsioonipilved saavad areneda selle kõrguseni, kuhu ulatuvad konvektsioonivoolud. Viimased saavad minna, kuni keskkonna temperatuur langeb piisavalt kiiresti. Tõkkekihtides, kus temperatuur langeb kõrgusega aeglaselt, ei muutu või tõuseb, tõusvad õhuvoolud vaibuvad ja pilved ei saa vertikaalset areneda. Tavaliselt asuvad konvektsioonipilvede tipud nendest tõkkekihtidest mõnisada meetrit madalamal, kuid kui tõusvad õhuvoolud on väga tugevad, siis ulatuvad nende kihtideni ja valguvad laiali – pilve ülaosa muutub alasitaoliseks. Tõkkekihtide kõrgus määrab seega konvektsioonipilvede kõrguse ja äike omakorda saab tekkida pilve vaid siis, kui pilve tipud ulatuvad piisavalt kõrgele, see on vähemalt 5-6 km kõrguseni. Umbes sellise või veidi suurema kõrguse saavutasidki rünksajupilved 13. märtsil.
Konvektsioonivooludele aitas kaasa ka pidev õhurõhu langus.
Pilvede areng algas juba 13. märtsi ennelõunal, kui taevasse tekkis rünkpilvi. Lõunaks olid mõned rünkpilved kasvanud rünksajupilvedeks, mis puistasid kohati väga tihedat lund. Pilvede kiire teke ja vertikaalne areng jätkus kuni õhtuni. Fotosid vaata siit>>>
Pilvede liikumist võib jälgida EMHI radarilt. Lumesadu on radaril alati sinakas või roheline, sest radarikiir ei peegeldu eriti lumelt. Roheline näitab tihedat või tugevat lumesadu. 13. märtsil võis jälgida ka pisikesi kollaseid alasid. Nendes kohtades sadas arvatavasti rahet või rohkelt lumekruupe, sest nendelt peegeldub radarikiir paremini ja seetõttu jääb vastav koht pilves kollasem. Äikest toonud pilv tõi lisaks ülitugevale lumesajule kaasa ka lumekruupe (need sarnanevad natuke rahega, kuid on õhulisemad). Radaripildid 13. märtsist:

Keskpäeva radaripilt näitab võimsaid rünksajupilvi loodest Kesk-Eesti suunas liikumas, ka Tartu kandis sajab tihedat lund, kuid äikest selles pilves polnud.

Õhtune radaripilt. Äikesepilv Tartu kohal.
Allikas

Rünksajupilved olid eredalt nähtavad satelliidipildil (valged tombud). Esitame need pärastlõuna kohta:

Allikas

Nagu näha, arenesid võimsad rünksajupilved ka Soome lõunaosas. Õhtu jooksul pilved hakkasid hajuma ning ilm püsis vaikne. Tekkis härmatis, kohati ka madal udu. Lõuna-Soomest levis kagu poole kiiresti üks pilvemassiiv, kus sadas väga tihedalt lund. Selle saabudes võis märgata pilvepiiri laskumist:

14. märtsi öö Tallinnas. Pilvepiir on kaldu, seda valgustavad linnatuled.
Autori fotod.

Peatselt järgnes tihe lumesadu.
Hommikul sadas paljudes kohtades hooti lund, sest Eesti kohale saabus nõrgeneva tsükloni kese ning endiselt asus mõne km kõrgusel väga külm õhk, mis soodustas konvektsioonivoolusid. 14. märtsi hommikul oli jälle äikest, seekord Otepääl ja Põlvamaal Savernal, kaasnes tugev lumesadu.
15. märtsiks lisandus üha külma õhku tsükloni tagalas ning temperatuur püsis ööpäev läbi kindlalt nullist madalamal.
Niisiis võib öelda, et äike lõi ilma külmaks.

Äikeseteateid on võimalik edastada siin>>>

Lõpetuseks esitame veel EMHI sünoptiku Merike Merilaini kommentaari (muudetud): Laupäeval, 13. märtsil liikus üle Eesti loodest kagusse kella 12-21-ni teist järku külm front. Kõige paremini ja täpsemalt saab sellest ülevaate ja lausa tunnise intervalliga, kui printida ilmakaart (suures mõõtkavas, näiteks Eesti kohta) välja ja joonistada isobaarid peale. Olen nii ennegi teinud, sest suure Põhja-Euroopa kaardil võivad detailid kahe silma vahele jääda.
SECONDARY COLD FRONTS. Sometimes there is a tendency for a trough of low pressure  to  form  to  the  rear  of  a  cold  front,  and  a secondary   cold   front   may   develop   in   this   trough. Secondary  cold  fronts  usually  occur  during  outbreaks of very cold air behind the initial outbreak. Secondary cold fronts may follow in intervals of several hundred miles  to  the  rear  of  the  rapidly  moving  front.  When  a secondary  cold  front  forms,  the  primary  front  usually tends to dissipate and the secondary front then becomes the  primary  front.  Secondary  fronts  usually  do  not occur during the summer months because there is rarely enough temperature discontinuity.